neljapäev, oktoober 18, 2007

Nonii, vaja ikka asjad kirja panna, enne kui päris ära ununevad.

Laupäeval sai sõidetud Kosele Päästeameti vabatahtlike (priitahtlike pritsumeeste :P) õppustele, kus lasti kari lolle metsa peale lahti ja siis keegi ei otsinud. Või noh, otsiti, aga hiljem :P Mopeediga kannatab veel täitsa sõita! :>
Esimesel õhtul oli teismeliste läbu, ma sain jälle 17! Sai palju joodud. Piima muidugi. Xel elas enamiku ajast valamus ja hiljem tuli kapist välja (2x!). Kino.
Magamamineku ajaks olid kõik joonud end kümneaastaste tasemele, eriti Heart (KOLM!!!) >_<
Vabandused Liilia ees, kes pidi meie virtsa genereerimist kannatama =<
Keset ööd otsustas üks teatud punt, et kere on hele ja peab kööki väisama. Sellest kujunes eriti ninja tripp :P (“oi, mulle meeldib hiilida!”)

Hommik oli päris raske. Liilia meisterdas meile moonakotid ja meid saadeti metsa. Sellest pole pikalt midagi seletada, mets nagu mets ikka, ainult külm. Metsas nägin Xeli, kitsi ja seenelist, kes oma l337 skille ja verekoera kasutades mind enne päästjaid üles leidis ja üldiselt kohutavalt segadust külvas. Kokku veetsin 5h metsas. Ei tea isegi kuidas see aeg nii kiiresti möödus, kuid naljakaid seeni ma ei lakkunud. Pmst võitsin sellega õhtusöögi viiele, mille ma mingi hetk peaks sisse nõudma =)

Tagasisõit oli lausvihmas + kruusatee, ratas on seniajani nagu käkk. Häälteenamusega otsustati igasuguseid asju ära sellal, kui ma kuiva pesu selga otsisin ja üldse kohal ei olnud. GG!
Aga tore õhtu oli sellegipoolest, nagu ka terve nädalavahetus. Aitäh. \m/

4 kommentaari:

Helin Loik-Tomson ütles ...

Ma ütleks, et Liilia kaasapandud söök oligi see, mis tegelikult päästis :D. Ma ei ole kunagi teed ja võileiba niimoodi nautinud, kui seal metsas :P.

Erik ütles ...

Tbh ma tarbisin metsas ainult teed, pidevalt olin valmisolekus, et kui mõni päästja silmapiirile ilmub, siis viskan käntsti samblasse külitsi =) Võileib päästis järgmise päeva hommiku, jook kustutas pärast trenni tekkinud janu ja šhoks päästis Kristeli õhtu :P
Aitäh Liilia!

Anonüümne ütles ...

ja hommiku ka (šoks)!

Anonüümne ütles ...

Oojaaa, seda paduvihma saime meiegi tunda. Päris märjaks ei saanudki.

1!
2!
5!